A.dumas Kolm musketäri terve raamat
pidanud lõppema enne õhtut
D'Artagnan ei pööranud isand Bazini ilukõnele mingit tähelepanu ja kuna tal polnud
kavas oma sõbra teenriga vaidlema hakata, lükkas ta Bazini lihtsalt ühe käega kõrvale ja
keeras teisega tuba number viie käepidet.
Uks avanes ja d'Artagnan astus tuppa.
Mustas kuues, peas mingi ümmargune madal mütsikene, mis üsnagi kalotti meenutas,
istus Aramis pikerguse laua taga, mis oli kaetud paberirullide ja hiiglasuurte foliantidega;
tema paremal käel istus jesuiitide kloostri ülem ja vasemal käel Montdidier' küree. Aknaeesriided
olid poolsuletud ja lasksid sisse ainult natuke salapärast valgust, mis on nii
kohane vagadeks mõtisklusteks. Kõik ilmalikud esemed, mis võiksid silma paista ühe
noormehe tuppa astudes, ja eriti veel siis, kui see noormees on musketär, olid kadunud
otsekui imeväel, ja kahtlemata hirmust, et nende esemete nägemine võiks tema isanda
mõtteid maisesse maailma tagasi viia, oli Bazin