V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mõned nurka asetatud klaaspudelikesed, mis olid täis kaunis kahtlast püssirohutaolist pulbrit.
Siin-seal seintel oli küll mõni pealiskiri, aga need kõik olid puhtteaduslikud või vagad
mõtteterad pari-mailt kirjanikelt. Ülemdiakon istus käsikirjadega täidetud suure kirstu ette
vaskse kolmiklühtri valgusse. Ta toetas küünarnuki pärani avatud Autuni Honoriuse *
8
9
raamatule «De praedestinatione et libero arbitrio»2 ja lehitses sügavamõtteliselt trükitud
folianti, mille ta oli kaasa toonud ja mis ta kambris oli ainsaks trükikunsti tooteks. Koputus
uksele äratas ta mõtetest.
«Kes seal on?» hüüdis teadlane nälginud peni lahkusega, kellelt tahetakse kont ära võtta.
Hääl väljas vastas.
«Teie sõber Jacques Coictier.»
ülemdiakon tõusis ja avas ukse.
See oli kuninga ihuarst, umbes viiekümneaastane mees, kelle kalki näoilmet ainult kava!
pilk pehmendas. Teine mees oli tal kaasas. Mõlemal oli seljas pikk kilt-kivi värvi,