maalitud 1315, restaureeritud meistri poolt 1321, kuna oli saanud niiskuse käes kahjustada. 1320 maalis ta ühe altari osa St. Catherine kiriku jaoks Pisas, mis nüüdseks on tükkideks võetud- üks osa on Pisa akadeemias ja kaks teist tükki teistes hoonetes samas linnas. Järgmisel aastal oli ta Orvietos ning maalis üht altariosa San Dominico kirikule, mis on praeguseks säilitatud selle linna muuseumis. Ta naasis tagasi Sienasse. Ta oli tegevuses 1328 oma imelise portreega Foglianost, mis oli esimene maal ajaloolisest tegelasest. Maalil on kujutatud siis Siena väepealikku ratsutamas kahe linna vahel, mis ta firenzelastelt oli vallutanud. See on ka üks esimesi ratsakujutisi peale antiikaega ja järgib ilmselt roomlaste triumfikäigu põhimõtet. Fogliano on maalil ühtaegu suursugune, aga must taustal ka kummituslikult üksi jäetud. Mõni aeg hiljem kuuleme temast Assisis, kus ta maalis seeria Püha Martini elust, mis ehib Püha Martini kabelit San Francesco kirikus.
tavalisimaks motiiviks Madonna ja laps. Kogu perioodi vältel olid tähtsad ka tellimused linna poolt: kohalikud valitsushooned nagu Palazzo Pubblico Sienas dekoreeriti freskodega ja teiste teostega, nii ilmalike, nagu Hea valitsuse allegooria, kui ka religioossete, nagu Simone Martini Maèsta fresko. Portreerimine ei olnud 14. ja varasel 15. sajandil levinud, piirdudes enamjaolt kodanlike mälestuspiltidega nagu ratsutaja portreed Guidoriccio da Foglianost Simone Martini poolt aastal 1327 Sienas ning varasest 15. sajandist John Hawkwoodi portree Uccello poolt Firenze katedraalis ja selle kaaslane, Niccolò da Tolentino portree Andrea del Castagno poolt. 15. sajandil muutusid portreed tavaliseks, algselt tihti ametlikud portreed profiilis, kuid aina enam portreed kolmveerandist näost ja büstist alates. Kunstiteoste nagu altarimaalide ja freskotsüklite patroonid olid sageli lisatud stseenidesse, millest märkimisväärseks näiteks on
annaabi.ee 
