element, kuni seda pole suudetud lagundada). Robert Boyle, inglse füüsik ja keemik, rajas aluse keemiateausele, peateos ,,Skeptiline keemik" e) Avastas õhu koostises lämmastiku, näidates, et õhk on ainete segu. (Karl Wilhelm Sheele, rootsi farmatseut ja keemik; seda et õhk on eri aiente segu tõestas ka van Helmont) Daniel Rutherford? f) Sai esimesena vesinikku, oletades algul, et tegemist võib olla puhta flogistoniga: Henry Cavendish, inglise keemik ja füüsik. g) Avastasid hapniku (teineteisest sõltumatult): Karl Wilhelm Scheele, Joseph Priestley h) Avastas kloori, kuid pidas seda hapnikuühendiks. Karl Wilhelm Scheele i) Tõestas, et hapniku ja vesiniku reageerimisel tekib vesi, näidates seega, et vesi ei ole element. - Henry Cavendish, inglise keemik ja füüsik j) Pani aluse (karboniseeritud) karastusjookide valmistamisele. Joseph Priestley
ole sugugi ainult üks funktsioon, vaid süsi võtab metalli väljasulatamisest vahetult osa. Ta leidis, et süsi (ka õli, rasv, vaik) sisaldab teatavat ainelist alget, mis ei lase metallil "ära põleda", vaid kaotab metalli pinnal tekkiva kile jälle ära (kile tekib siis, kui sulametallile kuumutamisel sütt ei lisata). Stahl näitas, et põlemisprotsess, mille tulemusel ainest eraldub flogiston, on põlemisjäägi flogistoniga ühinemise protsess. Seega formuleeris ta flogistoni mõiste idee abil, mida tänapäeval nimetatakse redutseerimis- ja oksüdeerimisreaktsioonide pööratavuseks. Flogistoniteoorial on oluline osa keemia kui teaduse kujunemises. Flogistoniteooriat tunnustati ligi saja aasta vältel, sest tema omapära seisnes tema kvalitatiivsuses ehk idealisatsioonidel, mis olid saadud üksnes ainete kvalitatiivsete muundumiste alusel. Järelikult niikaua, kuni kvalitatiivsest lähenemisest
annaabi.ee 
