V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue
silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Pi-loni * käega kivisse on raiutud, hakkavad
elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade
eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid, ühesõnaga, kujutlege enese eest
möödumas nägude kaleidoskoopi.
Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Teniers * oleks sellest ainult umbkaudse pildi
maalida saanud. Kujutletagu Salvatore Rosa * lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare,
saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd. Neljanaela
Ma-rie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli
muutunud päratuks häbe-matuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm
vaikus, iga nägu lõustu lõikas, iga kere vigureid viskas
annaabi.ee 
