V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kuningas
kuulas rahulikult. Willem Rym pööras Coppenole'i tähelepanu vasttulnu näole, riietele, ta
nahaga vooderdatud mütsikesele (ca-putia fourrata), ta lühikesele ametmantlile (epitogia
curta), ta mustale sametkuuele, mis näitasid, et on tegemist arvekoja juhatajaga.
Vaevalt sai see mõne sõna seletada, kui Louis XI naerma puhkes:
«Kas tõesti? Kõnelge kõvemini, vader Coictier! Milleks nii tasakesi? Püha Neitsi teab ise,
et meil pole flaamlastest sõprade eest midagi varjata.»
«Aga majesteet...»
«Rääkige kõvemini!»
«Vader Coictier» jäi üllatusest päris sõnatuks. «Rääkige, härra, rääkige, meil vanas Pariisis
on nii siis elanike hulgas rahutus tekkinud?»
«Jah, majesteet!»
«Ja see on sihitud, ütlete teie, Justiitspalee foogti vastu?»
«Näib nii, jah,» vastas «vader» kogeldes, olles ikka veel kuninga mõtete äkilisest ja
seletamatust muutusest hämmastunud.
Louis XI küsis:
annaabi.ee 
