Selleks on ideaalne elu, üldiselt võttes õnn. Väidetavalt on igal tegevusel ja valikul suundumus mingi hüve poole ning hüveks nimetab Aristoteles midagi lõplikku; midagi, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina millegi muu jaoks. Seega ei saa raha, kuulsus või miski muu argipäevane asi olla hüve, sest materiaalsete väärtustega proovitakse alati midagi muud saavutada. Inimesed püüdlevad algse õnnetunde tekitaja poole, raha aga ei ole otsene põhjus. Finatsvahendeid on alati vaja millegi muu jaoks, niisama laua peal hunnikuna seistes on raha suhteliselt kasutu. Normaalsed inimesed ei tunne rõõmu lihtsalt rahahunniku pärast, nende õnnetunne tuleneb sellest, mis kõik selle rahaga on võimalik peale hakata ja mida saavutada. Kas armastatakse selleks, et midagi saavutada või armastatakse selle ilusa tunde enese pärast? Tavaliselt on armastus omakasupüüdmatu. Muul juhul on see kas mingisugune tavaline kiindumus või lihtsalt hetkeline meeldimine
annaabi.ee 
