Nietzsche ja Ciorani tekts
inimlikkust". Seega pöörab ta selja maailmale, elule. Ainukeseks pääsemiseks peab
ta surma, ehk lunastus on enesetapp. Talle ei meeldi, et meid kõiki seob üksteisega
sõnatu kokkulepe pidada vastu kuni viimase hingetõmbeni, ,,surm, ehkki igavene,
pole inimtavades endale kohta leidnud, tema kui ainus reaalsus ei tule kunagi moodi,
seega on inimesed vanameelsed. Neile, kes ei suuda end tappa, on loomuses
saamishimu ja kättemaks. Elab ta või mitte, see on teiste mure. Filsosoofial oleks
ometi kord aeg kõigutada TÕE autoriteeti ning vabaneda kõigist definitsioonidest..".
Ta teeb vahet filosoofil ja filosoofil. On mõtlejaid, kel puudub isikupära, võttes kuju
oma ajastu vormi järgi, on aga truid, kes mis tahes ajal esile kerkivad, jäädes ajastust
hoolimata truuks iseendale. Nt. Nietzsche oleks paar sajandit tagasi hukatud
tuleriidal.
Ciorani on samadel vaadetel, nagu Nietzsche, kes võrdleb end kuradiga.