Vana – Kreeka filosoofia
(Krotonis ja Eleas). Seda aega iseloomustasid ulatuslikud majanduslikud ja
ühiskondlikud muutused, mis viisid aristokraatliku riigikorra kriisini ja viimaks uute
valitsusvormide (türannia ja demokraatia) tekkimiseni.
Nende muutustega kaasnes nn üleminek müüdilt logosele.2 Lahtiseletatult
mütoloogilisreligioossed maailmatõlgendused (nt lood jumalatest, mis jutustavad
maailma ja selles leiduvate asjade tekkest ja püsimistest) asendusid aina rohkem
filosoofilisteaduslike, ratsionaalsete seletustega. Üleminek toimus aga vähehaaval,
nii et paljude antiikaja filosoofide juures on müüdilise mõtlemise mõjud veel
märgatavad.
Antiikfilosoofia algab eelsokraatikutega3 (umbes 650 500 eKr), kelle hulka
kuuluvad mileetoslased (Thales, Anaximandros), pütogoorlased, eleaadid
(Xenophanes, Parmenides) ja atomistid (Leukippos, Demokritos). Sokratese-eelne
filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest