Immanuel Kant
IV. Teenimisest ja ebajumalateenistusest headuse printsiibi all ehk religioonist ja ebausust(
Pfaffentum).
Selliste uurimuste ettevõtmist ei pea Kant mitte ainult lubatuks vaid ka kohustuslikuks,
selleks, et "pühakirjas sellist mõtet otsida, mis pühimaga ( mida mõistus õpetab) harmoonias
seisaks". Kant oli niisiis (nagu teised filosoofid enne teda) veendunud, et ta võib oma
religioonifilosoofiliste uuringutega religioonile teene osutada. Teisel arvamusel olid need ( nagu
teiste filosoofidegi puhul), kes pidasid end tõelise religiooni esindajaiks.
Kui Kanti raamat ilmus, ei valitsenud Preisimaal enam Fridrich Suur - kelle all Kant võis
tunda piiramatut vabadust õpetamisel - , vaid Friedrich Wilhelm II, tähtsusetu valitseja, kes
seisis täiesti valgustuse vastaste vaimulike mõju all. Selleks oli rajatud eriline tsensuur, et
vaimulikke ja õpetajaid valvata ja kõrvalekaldumisi ametlikust kiriklikust õpetusest piirata.
annaabi.ee 
