Albert Camus:Kirjandus ja Absurd
93. Varakult isata jäänud poisi
elus on tähtis koht kahel meesõpetajal: algklasside õptajal Louis
Germainil ning hilisemal filosoofia õppejõul Jean Grenier'l. Juba
varasest noorusest peale oli Camus' tõeliseks kireks jalgpall, milles ta
seitsmeteistkümndendal eluaastal ilmnenud tuberkuloosi tõttu osaleb
hiljem küll ainult pealtvaatajana. Haiguse tõttu ei lubata tal ka
kandideerida õpetajakutse saamiseks vajalikule eksamile, mistõttu ei
saa temast peale filosoofiastuudiumi lõpetamist Alziiri École
Normale'is pedagoogi; ilmselt kiirendas aga haigus tema otsust valida
kirjanikutee. See juba varases nooruses kogetud ning hiljem pidevalt
kohaloleva surma lähedus mõjutas üsna ilmsesti ka tema vaimset
kujunemist.
Lapsepõlve tähtsust nii oma isikule kui loomingule on Camus rõhutanud
korduvalt ning öelnud, et igas loomeinimeses peituv salajane allikas
saab tema puhul alguse just sellestsamast vaesuse ja valguse maailmast,