Vana Kreeka filosoofia ja teadus
hakkati alles 5. sajandil eKr sofistika. Sofistid jõudsid veendumusele, et see mis ühele näib
hea, ei tarvitse seda olla teisele. Aristokraadid üritasid sofistide vaateid ka poliitikaelus
rakendada, kuid see põhjustast poliitilist vägivalda. Sofistlikud seisukohad hakkasid tekitama
tõsist opositsiooni ja nende vastu astus välja kuulsamaid Ateena filosoofe Sokrates.
Sokrates mõistis sofistlikud konksuga küsimused hukka, sest need ei õpetanud olemuse kohta
midagi. Parimaks filosofeerimisvormiks pidas ta dialoogi. Ta leidis, et täisverelise ja tõelise
elu aluseks on teadmised. Tee süvateadmisteni algab näilise teadmise paljastamisest,
mitteteadmise teadvustamisest. Arusaam ,,ma tean, et ma midagi ei tea" sunnib pidevalt
mõtlema, küsima, vastama, lahendama ja hoiab üleval huvi ümbritseva elu vastu. Sokratese
enesekindlat käitumist peetike väljakutsuvaks ja filosoof mõisteti surma.
Sokratese õpilane Platon asutas filosoofiakooli Akadeemia. Oma teosed pani ta kirja
annaabi.ee 
