Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks
Kreeka phileo tähendas antud juhul seda,
mida püüeldakse, mille omandamise peal väljas ollakse. Niisiis tähendab sõna filosoofia
täpsemalt püüdlust tarkuse poole.
Platoni keskmise loominguperioodi teoses “Pidusöök” kirjeldab Sokrates filosoofi kui
intellektuaalse hoiaku tüüpi, mis asub justkui kahe teistsuguse hoiakutüübi vahel. Nende kahe
teistsuguse hoiakutüübina nimetab Sokrates siin jumalaid ja nõmedaid. Kumbki – ei nõmedad ega
ka jumalad – ei filosofeeri. Kuid erinevatel põhjustel. Jumalad ei filosofeeri, st. ei püüdle tarkuse
poole, seetõttu, et nad juba on targad ja järelikult ei saa nende jaoks ollagi mingit veel püüeldavat
tarkust. Nõmedad seevastu ei filosofeeri seetõttu, et nad peavad ennast juba tarkadeks, ise seda
olemata. Kuid selleks, et tarkust püüelda, peab, nagu Sokrates eeldab, eelnevalt teadvustama
endal tarkuse puudumist. Kes ei tea endal mingit tarkust puuduvat, vaid vastupidi on rahul endale