Nouvelle vague - Murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
1.3 Autoriteooria
Alexandre Astruci kirjeldatud caméra-stylo teooriat arendasid edasi André Bazin ja
Roger Leenhardt, tuues välja idee režissöörist kui isikust, kes filmi elustab ning oma
mõtted, tunded ja maailmavaated sinna talletab. Hagu pani juurde ka François Truffaut’
1954. aasta artikkel ajakirjas Cahiers du Cinéma pealkirjaga „Une certaine tendance du
cinéma français“ (Teatav kalduvus Prantsuse kinos). Ta kritiseeris stsenariste, kes
kirjandusteoseid filmistsenaariumiteks vorpides püüavad säilitada truudust
algmaterjalile, sealjuures stseene, mis nende arust filmitavad pole, ekvivalentidega
asendades. Samuti mustas ta režissööre, kes seda tüüpi stsenaariume lavastavad,
omistades neile tiitli metteur-en-scène ehk keegi, kes tegeleb vaid stsenaariumi
illustreerimise ja kadreeringu otsustamisega.
Tõenäoliselt tugevaima mõjutusega La politique des auteursi kujunemisel olid Truffaut’
järgnevad sõnad:
annaabi.ee 
