Isa – Aarne Üksküla Vanaisa – Sulev Nõmmik Filim on ikka hea tagaside siiani on ta paljude lemmik .Isegi nooremate seas kes näevad seda esimest korda .Film on põnev ja kaasa haarav . Filmi muusika annab väga hea tunde ja sõnad mida lauldakse on väga õpetlikud.Ja mulle endale meelidb lugu kus ema aasal laulab et lasp see kasvab vitsata. Seal on igal kohal oma meloodia kui on midagi kurjemat siis on süngemat muusikat ,aga kui midagi kavalat siis vaikne . Filmiheli andmise ülesanne on see ,et vaataja kes seda filmi näeb oleks põnevam ja kaasa haarvam .
midagi nagu: „Hästi! Kui ta on siin, saadan ta kohe, kui film on lõppenud.“ Paistis, et ta ei võtnud Asi polnud õppimises; sellega sain ma (üldjoontes) hakkama. Probleemiks oli kontrollil ja võimul korrapidaja sõnu ülearu tõsiselt – vähemalt mitte seda „kohe“ osa. Uks sulgus ning pimedus põhinev kultuur. Vaid vähesed õpetajad julgustasid õpilasi või võimaldasid neile kuigivõrd oma ja filmiheli pakkusid mulle piisavalt „katet“ , et välja hiilida. Ma sosistasin oma sõbrale, „Ära vaadete ja mõtete väljendamist. Mul oli ka palju kokkupõrkeid väiklaste, kiuslike ja kohati jul- ütle midagi. Ma lähen ära – koju.“ Kikivarvul, selg vastu seina surutud, liikusin ma pimeduses made õpetajatega. Karistused – isegi löömine ja keretäis – käisid tol ajal (1950ndate keskpaigast ettevaatlikult. Avasin ukse nii vaikselt kui suutsin ja olin peaaegu vaba.
annaabi.ee 
