Sofi Oksanen -"Puhastus"
Meeletult palju. Ja tõlkes kõlavad nad tõepoolest kaunilt ja kummaliselt, kasvõi nii lihtsad
fraasid nagu ,,eestlane olen ja eestlaseks jään, vabaks, vaarisa moodi" või ,,piip oli suus ja
kepp oli käes /---/ kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda" (,,he had a pipe in his
mouth and a stick in his hand /---/ those, who couldn't read, were pulled by the hair" kõlab
nagu nonsenss.)
Minnes tagasi kliseede juurde, nende juurde, mille järele (vähemalt filmietetabeleid vaadates)
maailm januneb, on üks väga ameerikalik neist (kes teab, võib-olla oli see algselt hoopis
inglaslik, sest kas kirjandus ei arenenud seal enne, ja üldsegi, kas ei võtnud nemad palju üle
prantslastelt, kes võtsid venelastelt, kes võtsid kreeklastelt?) on Hans. Täiuslik abikaasa,
täiuslik isa, täiuslik mees vähemalt mingi hetkeni. Ja täiuslik armastus (nagu Inglil ja
Hansul) ületab kõik (vt. lisaks: telepaatia).