“Taru” on reis sõjajärgsesse Madridi
nurgalaua taga.
Elvira veedab päevi kohvikus ja heidab magama näljaseks, sest ta on juba keskealine ja
liiga apaatne et midagi oma elus muuta.
Poeet Martin isegi ajatakse välja kohvikust, sest tal pole mitte kunagi raha.
Viktoria armas on tiisikusehaige ja neiu on valmis enda müüma et raha ravile saada.
Kohviku omanik Rosa on ahne, ihne, pirtsakas naine, ta kehastab filistrelik keskkond mis
on toeks fasismile.
Senjoor Lopes on nõus uuendama suhteid oma endise abikaasaga, kes ehitab plaane kui
ilusti nad hakkavad jälle koos elama kui sureb tema praegune mees, kes on vähihaige.
Senjoori Celestino lemmik autor on Nietzsche ja ta tsiteerib teda kogu aega kõige
ebakohasematel situatsioonidel ja isegi ei saa täiesti aru tema õpetusest oma piiratud
mõistuse tõttu.