Schumann võitles keskpärasuse vastu muusikas, propageeris rahvalaulu, esitas muusikutele kõrgeid eetika- ja moraalinõudeid kuulus 1843.a Leipzingis rajatud esimese saksa konservatooriumi õppejõudude hulka Schumann lõi oma vaimus sümboolse Taaveti vennaskonna Davidsbundi, kuhu kuulusid lemmikmuusikud ja tuttavad (nt abikaasa Clara ja tema isa Friedrich, Mendelssohn, Bach jt). Taaveti vennaskond võitles vanameelsete ja tagurlike filisteridega Schumann ise esines kahel kujul: Florestan (tema kirglik pale) ja Eusebius (lüüriline mina). Nende nimede all avaldas ta erineva vaatenurgaga artikleid 1840ndatel aastatel tabas Schumanni (ilmselt) pärilik vaimuhaigus, mis võimaldas tal veel ainult periooditi muusikat kirjutada. Oma elu viimased aastad veetis ta vaimuhaiglas, kus ta kannatas maniakaalse masenduse ja psühhoosi all.
Seda ajakirja toimetas Schumann kümme aastat peaaegu üksinda, olles ise ka peamiseks artiklite autoriks. Ajakirjal oli kindel ideeline suund: võidelda tagurlike ja pealiskaudse muusika vastu ning abistada ja innustada noori talente. Kriitika kõrval ei unustanud ka esteetilisi probleeme. Schumann lõi oma vaimus sümboolse Taaveti vennaskonna "Davidsbund", kuhu kuulusid lemmikmuusikud ja tuttavad nt Clara ja tema isa, Bach jt. Davidsbund võitles vanameelsete ja tagurlike filisteridega. Schumanni loomingusse kuulub üle 200 soololaulu. Ta võttis eeskuju Schubertist, kuid ta kirjutas palju keerukamaid laule. Ta suurendas klaveripartii tähtsust veelgi - pikad eel- ja järelmängud, mis on väga tehnilised. Schumanni laulud räägivad armastusest, kuid ei ole nii traagilised kui Schubertil. Schumanni lemmikpilliks oma looming edastamisel oli klaver. Orkestrile on ta loonud 3 sümfooniat ja 3 kontserti. Tuntuimad klaveritsüklid: "Liblikad", "Lastestseenid", "Karneval"
annaabi.ee 
