Kasepuravik Leccinum scabrum Sapipuravik Tylopilus felleus Sgk Gomphidiaceae Roosa liimik Gomphidius roseus Männiliimik Chroogompus rutilus Sgk Hygrophoropsidaceae Tavavahelik Paxillus involutus Sametvahelik Tapinella artrotometosus Lepavahelik Paxillus filamentosus Sgk Sclerodermataceae Harlik murukera Scleroderma citrinum Sgk Serpulaceae Majavamm Serpula lacrymans Sgk Suillaceae Kuldtatik Suillus Grivellei Selts Chantarellales Sgk Chantarellulaceae Harilik kukeseen Chantarellus cibarius Sgk Hydnaceae
Kitsa ökoamplituudiga liigi näide ( selgitus, mille suhtes, graafik) Lepavahelik Lepad valivad oma mükoriisakaaslasi väga hoolega, selle asjaoludest ja põhjustest on lähemalt kirjutanud Leho Tedersoo [17]. Tema andmeil on kogu maailmas leppadega ektomükoriisselt seotud vaid umbes viiskümmend seeneliiki. Eesti lehikseente hulgas on sääraseid senistel andmetel teada kümmekond. Lepavahelik (Paxillus filamentosus s.l., foto 2) on ühe Eesti tavalisema seene tavavaheliku (P. involutus) lähisugulane ning sarnaneb sellega ka väliselt. Kui tavavahelik on mükoriisselt seotud ilmselt kõigi meie puuliikidega ja seetõttu väga laia ökoloogilise amplituudiga, siis lepavahelikku leiame augustis ja septembris sageli, kohati väga rohkesti, ainult lepikute kõigis kasvukohatüüpides. Laia ökoamplituudiga liigi näide Hallhunt
annaabi.ee 
