Kirjandussemiootika
endaga
Eriti teravalt ilmnevad need probleemid just modernse fiktsiooni puhul.
Meie arusaam fiktsioonist põhineb osalt Barthes`i tegevusekoodidel. Tunnetame juttu
kronoloogilise süsteemina, millel on algus, keskpaik ja lõpp (Aristoteles). Todorov
koondab igas fiktsioonis meie kogu tähelepanu selle loo põhitegevusele, see on muust
loost isoleeritud. Todorov paneb meid otsima kindlat lugu igast fiktsioonist.
On kaht tüüpi fiktsioonilisi väiteid: omadussõnalised ja tegusõnalised. Põhiline
fiktsiooni väidete järjestus on: omadussõnaline, tegusõnaline, omadussõnaline –
algus, keskpaik, lõpp. Kui tegelasi tähistavad nimisõnad, omadusi omadussõnad ja
tegevusi verbid, saame esitada lihtsa loo järgneval kujul
X-A+(XA)optXXaXA
X= poiss
A= armastus, olla kellegi poolt armastatud
a=armastust otsima, meelitama
optX= poiss(X)soovib(opt)
-= negatiivne omadus nt.-A= mitte olla armastatud