Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks tembeldatud skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus. Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti hilisloomingut meenutav vaba modelleering. Ülo Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Tema lemmikmaterjal oli kips ja üksnes osa tellimustöid viidi hiljem muusse materjali. Talle meeldis kipsi pehmus, võimalus seda pisut ootamatult värvida, tekitades nii elevust kui elavust. Ülo pakkus eesti suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi
siin-seal sügavad rohmakad sisselõiked ja juuste rahutu rütm,mis nagu kriimustustena lõhuvadnatuuritruu modelleeringu idülli Kummatigi pole vormieksperimendid talle kunagi pelgalt formaalsed käeharjutused, vaid on alati rakendatud mingisse teemasse Skul pt uur maai l mas 1980- 1990 Ülo Õun - kelle looming tundub eesti kunstis väga erandlik Temaga tuli eesti skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikus Õuna realismi poole kalduvatel skulptuuridel on alati mingi nihestatus, seda ka portreedes Ülo Õuna loomingu keskmes oli inimene Tänu temale muutus eesti skulptuur tunduvalt komunikatiivsemaks ,,Nimetu" on tõenäoliselt üks Ülo Õuna viimastest töödest Töö on lahendatud modelleerimist kõrvale jättes vahetult suurelt kitkutud linnukehandilt võetud vormina
annaabi.ee 
