V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sõrmeotsaga pole uudutanud!»
«Ma võiksin seda vanduda ka oma isa pea nimel, sest eil mõlemal asjal on palju ühist.
Aga, auväärt õpetaja, ubage ka mulle üks küsimus.» «Palun!» «Mis see kõik teisse puutub?»
Ülemdiakoni kahvatu nägu muutus punaseks nagu noore tütarlapse pale. Algul ta vaikis,
siis aga vastas ta ilmse kohmetusega:
«Kuulge, meister Pierre Gringoire. Nagu ma näen, pole te veel hukka läinud. Ma tunnen
teie vastu huvi ja tahan teile head. Kuid vähemgi figinemine sellele deemonlikule
mustlastüdrukule muudab teid saatana orjaks. Te teate, et ihu on see, mis hinge hukka
saadab. Häda teile, kui te sellele naisele peaksite liginema! See on kõik.»
«Ma korra katsusin,» ütles Gringoire kõrvatagust sügades. «See oli esimesel päeval, kui
ma sain kõrvetada.»
«Ja teil oli niipalju häbematust, meister Pierre?»
Preestri nägu muutus süngemaks.
«Teine kord,» jätkas poeet naeratades, «vaatasin ma enne magamaheitmist võtmeaugust ja
annaabi.ee 
