V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Tühja
kah!» mõtles ta. «Mul pole ju ainustki sol'i.»
Autuni kolledzi ees peatus ta. Selles õppeasutuses oligi ta alustanud seda, mida ta ise
õppimiseks nimetas. Nöökava õpilase kombe järgi, mis talle veel külge jäänud, ei läinud ta
kunagi kolledzi eest mööda, ilma et ta sissekäigu paremasse külge asutatud kardinal Pierre
Bertrand'i * kujule poleks lasknud osaks saada teotust, mille üle Priapus * nii kibedasti
kaebas Hora-tiuse satiiris: «Olim truncus eram ficulnus».' Tänu kapteni erilisele innukusele,
oli kuju pealkiri «Eduensis episcopus»2 kui ära pühitud. Nagu tavaliselt jäi ta kuju ette
seisma. Tänav oli täitsa tühi. Kui ta parajasti hoo-
1 Kord olin viigipuu tüvi (lad. k.).
2 Edualaste, s. o. Autuni piiskop (lad. k.).
278
letult oma püksirihma kinni tõmbas ja ringi vaatas, nägi ta üht varju enda poole tulevat nii
aeglaste, rahulike sammudega, et tal aega jätkus tolle varju mantlit ja kübarat näha. Tema