levinumaks 16. sajandi motetiks; täielikult vastanduva "Virgo salutiferi"; ja ilmselt ka "Missa Hercules Dux Ferrariae", mille cantus firmus on tuletatud tähtedest hertsogi nimes (soggetto cavato tehnika). Ta ei jäänud Ferrarasse kauaks. Katkupuhang 1503. aasta suvel 6 sundis hertsogi ja tema perekonna tõve eest põgenema. Josquin lahkus arvatavasti samuti katku eest põgenedes järgmise aasta aprillis. 1.6 Condé-sur-l'Escaut Ferrarast suundus Josquin otse Condé-sur-l'Escaut'sse (tema võimalik sünnikoht, tänapäeva Belgia ja Prantsusmaa piiri ääres, Lillest kagus), kus temast sai 3. mail 1504 Notre-Dame'i kiriku juhataja. Seal töötas ta kogu oma ülejäänud elu. Josquini elu kahe viimase aastakümne jooksul levis tema kuulsus koos ta muusikaga. Äsjaleiutatud trükitehnoloogia tegi võimalikuks tema muusika laialdase avaldamise ning Josquin oli esimeste trükkalite lemmik
juba abielus olnud. Ka vend Cesare abiellus. Tema naiseks sai Navarra kuninga õde Charlotte d'Albret, kes sünnitas talle tütre. Peale selle lapse oli Cesarel veel 11 sohilast. Paavst Aleksander VI suri 18. augustil 1503. Cesare lootis, et uuest paavstist saab tema toetaja, kuid Pius III oli paavst vaid ühe kuu. Järgmine paavst Julius II oli Borgia perekonna surmavaenlane. Lucrezia oli lõpuks isa ja venna ikkest vaba. Ferrarast kaugemal ta enam ei käinud. Arvatakse ka, et seda ei lubanud tema uus mees. D'Estede kodus oli meeldiv õukond, Lucrezia toetas kunstnikke, poeete. Kohe peale Ferrarasse kolimist võttis ta enda juurde ka esmasündinu Giovanni, keda kasvatas kui nooremat venda. Lucrezia kinkis oma kolmandale mehele kuus last. Ta suri seitsmenda lapse sünnitamisel 21. juunil 1519 koos vastsündinud tütrega. Lucrezia Borgiat on hinnatud mitmeti. Omal ajal peeti teda frivoolseks 9 naiseks, ajastu
annaabi.ee 
