Haridus Eesti kultuuris
2. Kool Eestis 13.-15. sajandini.
Eesti rahva arengutee katkes 13. sajandil katoliku kiriku organiseeritud ristisõja tagajärjel.
Kohalikud rahvad eestlased, liivlased ja lätlased langesid orjusse. Linnadesse asunud endised
talupojad omandasid pikapeale alamsaksa keele, samu ka need eestilased ja lätlased, kes tõusid
aadliseisusesse. Kirik koondas kogu kultuuri ja selle kultuuri iseloom oli usuline. Kihelkondade
asemele moodustati kirikukihelkonnad. Kirik kujunes feodalkorra toeks ja vaimseks juhiks. Kogu
keskaegne teadus ja kirjaoskus oli preestrite ja munkade käes. Kirik andis haridusele ja
kasvatusele usulise sisu. Kloostrites asusid selle aja suurimad raamatukogud.
Esimesed koolid asutati peakirikute ja kloostrite juurde ning neid kutsuti vastavalt toom-
või kloostrikoolideks. Kindlat õppeprogrammi ei tuntud ja õppekeeleks oli ladina keel. Järgmisel
sajandil jagati teadused kahte tsüklisse: esimest nimetati triviumiks (grammatika, retoorika,
annaabi.ee 
