Keskaja ja vararenessansi kirjandus
6. - 7. sajandil lanegb klassikaline
ladina keel unarusse ja sellega hääbub ka ladinakeelne õpetatud luule.
Feodaalsuhted Euroopa tähtsamates maades kujunevad välja 11. sajandil. Juhtivatesk seisusteks
saavad rüütlid ja kõrgemad vaimulikud. Rahvamasside sõnalooming elab edasi folkloori näol, kuid
annab ka olulist ainest nii rüütlikirjandusele ja ka hiljem tekkivale linnakirjadusele. Ajajärgu
silmapaistvamaiks liigiks on kangelaseepos. Selles on rahvalooming läbi põimitud feodalistlike ja
mõneti ka kiriklike elementidega. Lääne- Euroopa kangelaseepose õitsenguajaks on 12. sajandi lõpp
ja 13. sajandi algus. Tähtsamateks mälestusmärkideks on Prantsuse 'Rolandi laul' , hispaania 'Laul
minu Cidist' ja saksa 'Nibelungide laul'. Kõik need teosed on tekkinud enamvähem samal ajal ja
samades feodalismi tingimustes, mistõttu leidub neis palju sarnast, aga neis kajastuvad ka erinevad
olukorrad rahavatse ajaloos, mis annab kõigile teostele eripärasuse.