Kirjandus keskaegses linnas
üle. Seda žanri ei põlanud õpetlasedki, nagu näitab Madalmaade suure humanisti Rotterdami
Erasmuse ladinakeelne “Narruse kiitus” (1509)
Keskaegse prantsuse linnakirjanduse kaks suurteost on “Roosiromaan” ja “Rebaseromaan”.
“Rebaseromaani” nime all on tuntuks saanud Põhja-Prantsusmaa linnades XII-XIII saj
tekkinud tsükliline loomaeepos. “Rebaseromaani” allegoorilised tegelased esindavad
erinevaid ühiskonnakihte ja nende suhteid. Teoses väljendub protest feodaalladviku vastu. Nii
esindab lõvi Noble kuningavõimu, karu Brun suurfeodaali, hunt Isengrin keskaadlit, eesel ja
oinas on vaimulikud jne. Väiksemad loomad (kukk, kanad jt) esindavad lihtrahva kihte.
Rebane on vembumees, kes vastavalt vajadusele kõiki ninapidi veab.
Teine suurem allegooriline teos (21 750 värssi) on “Roosiromaan”, traktaat armastusest. I osa
lõi G. de Lorris XIII saj I poolel rüütlikirjanduse laadis. II osa on satiirilisem, loodud XIII
sajandi II poolel J. De Meungi poolt
annaabi.ee 
