"feodaalarmeedes" - 1 õppematerjal

RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG

mõttes, ka sõjalises. Pikemal sõjakäigul vajas rüütel enamat kui ühte hobust ning igal juhul vajas ta abi oma üha suureneva varustuse - oda, võitlusmõõga, kiivri ja kilbi - käsitsemisel ning kandmisel. Kindlasti oli tal tarvis kilbikandjat, escuyer'i, kannupoissi, tõenäoliselt ka teenrit, kerges varustuses ratsanikku luureks ning üht või kaht jalaväelast (vibu- ja ammukütid) valvuriks, tihti olid neil ka paazid kaasas. Jalavägi oli feodaalarmeedes ratsaväest arvukam, kuid see oli jõuk, kelle organiseerimiseks ei astutud peaaegu mingeid samme. Rüütlivägedes kasutati tavaliselt kahte põhilist lahingukorda. 1. Võtsid ühte rivvi, nende selja taga olid relvakandjad. Seda ei saa nimetada lahingukorraks selle sõna täielikus tähenduses, kuna peale kokkupõrget lagunes lahing kahevõitlusteks või muutus vastase jalaväe hävitamiseks. 2. 2. Rüütlid võisid astuda lahingusse ka sügavasse kolonni võtnutena, kus ees ja külgedel