millest sai Bütsantsi alaline vaenlane. 7. - 9. saj vallutasid araablased Süüria, Palestiina, Aafrika põhjaosa, Hispaania, Vahemere saared, piirasid Konstantinoopolit, mille vastu tegid 9 -10. sajandil sõjakäike Skandinaavia sõdalased ja kaupmehed (varjaagid) koos Kiievi-Vene slaavlastega. 1071 said türklased Mantzikerti lahingus Bütsantsi üle võidu. Bütsantsile kuulus kogu maa ning seda käsutas keiser, kes läänistas maid feodaalidele teatud riigifunktsioonide täitmise eest. Feodaalaristokraadid resideerisid linnades, elatudes kinnisvara rentimisest, teenistusest riigi tsiviilasutustes ja sõjaväes. Vabade kogukondlaste suhteliselt suur osa elanikkonnas kindlustas riigimaksude laekumise, olles keskvõimule oluline sotsiaalne tugi. Formaalselt kuulusid kogukonnamaad riigile. 10. sajandil püüdsid Bütsantsi Makedoonia dünastia keisrid maade endale haaramist seadustega pidurdada. 13. saj-ni kasutati orjatööjõudu (hinnatud tööjõud)
ajendas neid kalvinismi poole pöörduma. Löuna-Prantsusmaa hugenottide poliitilised juhid olid valitseva Valois' dünastia körvalliini esindajad Navarra kuningas Antoine de Bourbon, tema järglane troonil Henri, prints Louis de Conde ja lissaks neile admiral Gaspard de Coligny, kes oli vahetanud katoliikluse kalvinismi vastu ideelisel pöhjusel. Absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva moodustas Kirde- ja Kesk- Prantsusmaa feodaalaristokraadid, perekond Guise eesotsas kuningliku armee ülemjuhataja Francois de Guise'i ja tema venna kardinal Charles de Guise'iga. Mölemad ollid vastu kunigavöimule, kuid veel suremad rivaalid olid nad iseendale, kumbki soovis haarata riigis vöimu enda kätte. Hugenotte tekkis aina juurede ning 16. saj keskpaigaks oli nende kogudsi 2000. Köirgeim kiriklik vöim kuulus sinodile, mille liikmeskonna valisid kogudused, kaotatud oli kiriku hierarhia. Hugenottide röivastuseks sai lihtne must kuub.
annaabi.ee 
