sünekliisi nime. Eestist kaugemal, ida pool, paikneb teine, Moskva sünekliis. Nimetatud tektooniliste suurvormide areng mõjutas ja suunas kõiki geoloogilisi protsesse Eesti alal eelkambriumist paleozoikumi keskpaigani. Paleogeograafiliselt oli Eesti vendiumi ajastust devoni ajastuni ca 550-350 milj. aastat tagasi Baltoskandiat katnud laiutise epikontinentaalse merelise basseini põhjaosaks. Põhjast, idast ja lõunast piiras seda basseini Fennosarmaatia maismaa (põhjas Balti, lõunas Ukraina kilp). Selle basseini sügavus ja sedimentatsiooni iseloom sõltusid täielikult aluskorra ülalnimetatud tektooniliste põhielementide arengust. Füüsikalis-geograafilised tingimused isegi nii väikese ala piires, nagu seda on Eesti, olid küllaltki erinevad. Kõige suuremad muutused Eesti paleogeograafias leidsid aset vendiumi ajastu alguses, kui meie alale tungis meri ja siluri ning devoni ajastu vahetusel, mil mereline bassein
Pinnakate ehk kvaternaarisetted on pudedaist setendeist koosnev kiht, mis lasub aluspõhjal Maakera koosneb laamadest, mis omavahel liiguvad. Laamtektoonika väljatöötaja on Alfred Wegener. Eesti asub hiigelsuurel Euraasia laamal. Kui oled laama keskosas, siis mingis mõttes on väga rahulik elada. Aga kui laama piiril elada, siis võib seal esineda erinevaid loodusnähtusi, looduskatastroofe. Meie juurest lahknevad Islandi ja Vahemere juurest. Eesti asub Ida-Euroopa kraatoni ehk Fennosarmaatia kraatoni platvormsel osal, Ida- Euroopa platvormil. Kraaton ise on tektooniliselt jäik ja stabiilne mandrilise maakoore osa. Kraatonid jaotatakse kilpideks platvormideks. Kilp on ulatuslik ala, kus paljanduvad kristalsed kivimid. Platvormid ehk settelavad on alad, kus kristalne aluskord on kaetud settekivimeist moodustunud pealiskorraga. Kraatonitel ei saa toimuda orogenees ehk mäetekkeprotsessid ega saa ka esineda tugevaid maavärinaid (kraaton on jäik ja stabiilne).
annaabi.ee 
