Esimesed eestlastest haritlased
(nt Jenoveva), siis Suve Jaan tõi tema kõrvale hädaohtudega võitleva õiglase ennastohverdava
mehe Luige Laose. Suve Jaani luulelooming väärib tunnustust, eriti emotsionaalsed
looduskirjeldused (,,Kewwadine hommiko").
Eesti kirjanduse ajaloos väärib kindlasti mainimist ja tunnustust K.J.Peterson. Tema
looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Juba gümnaasiumi päevil tegi ta keelealast
kaastööd Rosenplänteri ,,Beiträgele". Ta tõlkis C.Gananderi teose ,,Mythologia Fenninca"
(,,Soome mütoloogia") rootsi keelest saka keelde. Teos ilmus 1822.aastal ,,Beiträges" ja
sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad, pannes aluse meie
pseudomütoloogiale.
Tema luuleloomingu põhiosa on heroilisfilosoofilised oodid ja karjaselaulud ehk
pastoraalid. Oma oodides tugineb ta kreeka, rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Peterson
ülistab inimmõistust ja vaimu, sõprust ning armastust (,,Inimene", ,,Sügise", ,,Sõprus").