Leelisakud Leelisaku leiutas 1901. aastal rootsi insener Ernst Waldemar Junger. Aku anum valistatakse terasplekist ja elektrolüüdina kasutatakse kaaljum või naatriumhüdrooksüüdi vesilahust. Anoodi plaadi materjaliks kasutatkse nikkelhüdrooksiidi (NiOOH) ja katoodi plaadil kaadmiumi (Cd). Tänapäeval tuntakse neid nikkel-kaadmium (NiCd) akude nime all. 1903. aastal Thomas Alva Edision asendas kaadiumist elektroodi rauaga ja patenteeris raudnikkelaku (FeNi). Raudnikkel akud on laiatarbest kadunud nende madalate energeetiliste näitajate tõttu. Ka NiCd akude turustamine Euroopa liidus on peatatud (2008.a.) seoses kaadmiumi keskkonnaohtlike omaduste tõttu - raskmetall. Selliseid akusid võib veel kohata akutööriistades ja mudelautodes. Nende akude asemel on kasutusel nikkel metallhüdriidakud (NiMH), kus elektroodidena kasutatakse juba tuntud nikkelhüdroksiidi (+) ja niklit (-). Selliseid akusid iseloomustab
ENIMKASUTATAVAD AKUMULAATORID PLII- e. HAPPEAKUD - nn. ,,MÄRJAD" AKUD VÄÄVELHAPPE LAHUSEGA TÄIDETUD PLIIAKUD - AGM AKUD (KLAASVILLMATTIDESSE IMENDUNUD ELEKTROLÜÜDIGA AKUD) - GEELAKUD (GEELELEKTROLÜÜDIGA AKUD) NIKKEL KAADMIUMAKUD (NiCd) NIKKEL METALLHÜDRIITAKUD (NiMH) LIITIUM IOONAKUD (Li - ion) LEELISAKUD (FeNi - KOH-elektrolüüdiga) ELEKTRIAKUMULAATOR ÜLDISELT Elektriakumulaator ehk elektriaku on korduvalt laetav ja kasutatav keemiline alalisvoolu seade elektrienergia salvestamiseks ja taaskasutamiseks. Akudesse laetakse (salvestatakse) elektrienergiat juhtides akust läbi alalisvoolu, mille suund on vastupidine tühjendusvoolu omale. Laadimise protsessi käigus muundub akusid läbiv alalisvool keemiliseks energiaks salvestudes aku plaatidele.
Nikkel (sümbol Ni) on keemiline element järjekorranumbriga 28. See on hõbevalge läikiv metall kerge kuldse varjundiga. Sellel on 5 stabiilset isotoopi massiarvudega 58, 60, 61, 62 ja 64. Nikli tihedus normaaltingimustel on 8,9 g/cm3. Nikli sulamistemperatuur on 1455 °C ja keemistemperatuur 2913 °C. Inimkehas on niklit 0.9-9mg. Levik Nikkel on maakoores keskmiselt levinud element. Tuntud on ligi 50 niklimineraali, neist tähtsamad on sulfiidsed ühendid nagu näiteks pentlandiit (FeNi)9S8, milleriit NiS, aga ka mõned silikaadsed mineraalid, näiteks garnieriit (Ni,Mg)6Si4O10(OH)8. Niklit toodetakse peamiselt sulfiidsetest vask-nikkelmaakidest (Kanadas, Austraalias ja Lõuna-Aafrikas) või silikaatsest toormest (Uus-Kaledoonias, Kuubal, Filipiinidel, Indoneesias jm). Üldvarusid maismaal hinnatakse 70 miljonile tonnile. Nikli sisaldus on hästi suur tee lehtedes(7.6mg/kg) ning mõningates ubades, kus see on ensüümides tähtsal kohal. Avastamine ja nimetus
annaabi.ee 
