Uurimistöö
saadud tagasiside toel ( Donley, Keen 2009).
Positiivne enesehinnang on see, mille poole laps püüdleb. See võimaldab talle psühholoogilise
"ellujäämise". Laps võitleb ja tegutseb pidevalt selle nimel. Laps vajab, et teda armastatakse,
mõistetakse, tunnustatakse, austatakse (Lasteaed Lepatriinu 2009).
Enesehinnang on inimese üldine arusaam endast ning kuidas ta ennast kui inimest hindab. Kui
hinnang on negatiivse tooniga, siis saamegi rääkida madalast enesehinnangust ( Fenell, 2009).
Enesehinnangu kujunemine algab juba lapsepõlves. Tähtsad on esimesed eluaastad. Lähedane suhe
vanematega, piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisruumi kujundavad isiksuse, kes tunneb
ennast väärtuslikuna, ilma et ta seda kogu aeg tõestama peaks (Rajaleidja 2009).
1.1 Enesehinnangu juurtest
Baasi elik raamistiku inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel
vanematega- ema ja isaga
annaabi.ee 
