Selle kookosepuu peal oli mitu looma. Termiidid ja sajajalgsed. Tema isa tahtis, et loomad tapaksid Motikitiki. Ta ronis kookosepuu otsa. Ta ulatus kookose poole. Loomad lähenesid Motikitiki kehale, et seda hammustada. Motikitiki tappis loomad. Termiidid ja sajajalgsed. Ta korjas kookose. Ta laskus alla. Ta tuli isa juurde kookostega. 127- Huvitavat: 128- Enamus raamatust pärinevad andmed on saadud ajavahemikul veebruar 1972- märts 1973, kui raamatu autor Richard Feinberg ise Anuta saare peal elas. 129- Anuta keelt on enam mõjutanud Tikopia, kes on tema lähim lõunanaaber (umbes 75miili). Põlvkondade vältel on need sarnased kultuurid segunenud, mistõttu on tekkinud elanike vahel vastastikune mõistmine. Sellegipoolest on tikopianlastel rohkem raskusi anuutalaste keele mõistmisega kui vastupidi. Sellele on lihtne selgitus anuta keel on raskem ning keerukam kui tikopia keel. Põhjus võib olla ka kahe saare ebavõrdses suuruses
paremini tundma õppida. Teada on, et keelepeks ei ole kolleegidele kunagi midagi head toonud ja enamus kuulujutte liigub ka ülemuste kõrvu, aga aitab lähendada inimesi ning luua nendega mingisugunegi side. Lisan artikli sekretar.ee kodulehelt pealkirjaga ,, Keelepeks teeb koostööaltiks " Tagarääkimist üldiselt taunitakse. Ometi on klats ühiskonnale kasulik hirm põlu alla sattuda suurendab koostöövalmidust, näitasid USA Stanfordi ülikooli psühholoogid. Matthew Feinberg ja Robb Willer korraldasid paarisaja vabatahtlikuga mängu, kus inimesed jagati nelja rühma. Grupid pidid langetama endale võimalikult kasulikke rahandusotsuseid. Seejärel liikusid kõik inimesed uude gruppi. Enne uut mänguvooru said nad oma eelmise rühma liikmete kohta arvamust avaldada. Uues rühmas oli võimalik saadud info põhjal kahtlasi liikmeid vältida ning otsuste tegemisest eemal hoida. Selgus, et inimesed kasutasid keelepeksuga saadud teavet selleks, et tegutseda
Yet when Chapter 5 LIKING asked later, the men refused to believe that the presence of the young woman had influenced their judgments (Smith 8{ Engel, 1968). Although there are other examples (Bierley, McSweeney, 8{ Vannieuwkerk, 1985; Gorn, 1982), perhaps the most intriguing evidence of the way the association principle can unconsciously stimulate us to part with our money comes from a se- ries of investigations on credit cards and spending (Feinberg, 1986). Within mod- ern life, credit cards are a device with a psychologically noteworthy characteristic: They allow us to get the immediate benefits of goods and services while deferring the costs weeks into the future. Consequently, we are more likely to associate credit cards and the insignias, symbols, and logos that represent them with the positive rather than the negative aspects of spending. Consumer researcher Richard Feinberg wondered what effects the presence
annaabi.ee 
