vaimu vältimatu sünnitus. [3] Fichte esitab oma idealistliku filosoofia, mida ta ise nimetab teadusõpetuseks, esijoones teoses ,,Grundlage der gesamten Wissenschaftslehre" (,,Kogu teadusõpetuse põhialus", 1794). Filosoofia algab õigupoolest paratamatu valikuga kahe alternatiivi, dogmatismi ja idealismi vahel. Esimene lähtub esemeist ehk objektidest, teine ,,minast" ehk mõtlevast subjektist. Dogmatism suubub fatalistlikku paratamatusõpetusse, idealism on vabaduse filosoofia. ,,Missugune filosoofia valitakse, sõltub sellest, missugune inimene ollakse." ,,Masin- inimene" kaldub loomulikult dogmatismi, ,,Vabaduse-inimene" on idealist. Idealism seisab kõrgemal tasemel, kuna see omalt seisukohalt suudab mõista dogmatismi, kuid dogmatism ei suuda aru saada idealismi mõttekäikudest. Ka teatavad teoreetilised põhjendused räägivad idealismi kasuks, kuna ainult see suudab tuletada meie kogemusmaailma mõlemad
väljendab tõdemust, et aeg ja ruum on suhtelised. Neist on mõtet rääkida vaid ainelise objekti ("fermionvaatleja") korral. Väljalise objekti ("bosonvaatleja") jaoks pole aega ja ruumi olemas. Klassikaline füüsika tegeleb kehade, liikumise, vastastikmõju ja väljaga, rakendades atomistlikku printsiipi vaid kehadele, uurib makromaailma nähtusi, mikro- ja megamaailma kirjeldada ei suuda. Klassikaline füüsika on reduktsionistlik ja kasutab fatalistlikku mõtlemisviisi. Ta uurib (tegelikult vaid mudelina eksisteerivaid) fatalistlikke protsesse kui kõige lihtsamaid ja rikub inimkonna kollek- tiivse teadvuse (visioonideruumi) väärarvamusega, et sellised protsessid on ka tegelikult olemas. Reduktsionism (lad. reductio taandama) on lähenemisviis, mis püüab mõista tervikut osade parema tundmaõppimise kaudu (taandab terviku osadeks), uurib reaalsust lokaalselt (mingis väljavalitud
mille suhtes liikumine toimub), koordinaadistikust ja ajamõõtjast (kellast). Relativistlik füüsika näitab, et taustsüsteem on alati relatiivne, vaid inimlik abivahend liikumise kirjeldamiseks. Klassikaline füüsika tegeleb kehade, liikumise, vastastikmõju ja väljaga, rakendades atomistlikku printsiipi vaid kehadele, uurib makromaailma nähtusi, mikro- ja megamaailma kirjeldada ei suuda. Klassikaline füüsika on reduktsionistlik ja kasutab fatalistlikku mõtlemisviisi. Ta uurib (tegelikult vaid mudelina eksisteerivaid) fatalistlikke protsesse kui kõige lihtsamaid ja rikub inimkonna kollek- tiivse teadvuse (visioonideruumi) väärarvamusega, et sellised protsessid on ka tegelikult olemas. Kaasaegne füüsika rakendab atomistlikku printsiipi ka väljale, arvestab spinni (sh. selle seost tõrjutus- printsiibiga), absoluutkiiruse printsiipi, dualismiprintsiipi ja tõenäosuslikkuse printsiipi, uurib ka
annaabi.ee 
