Eesti Kirjanduse Ajalugu II
vastuolusid. Kuna ta otsib lepitavat suhet tegelikkusega, sõnastab paatoslikke positiivseid ideedeklaratsioone, aga samas
loob südamlikke ja sugestiivseid kodu- ja looduspilte. Visnapuud tõmbavad kaasa metafüüsilised arutlused olemise
igavestest küsimustest, elust ja surmast, ideede- ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Ta otsib ja küsib, aga ei jää
mõeldavate lahendustega fataalses alistumuses rahule. Visnapuu jõuab filosoofilistes kogudes „Puuslikud“ ja „Tuule sõel“
sünge ahastuslikkuseni. Tõusnud talumatu pinge leevendavad kogu „Päike ja jõgi“ rõõmsad looduspildid ja stiliseeritud
armumälestused. Edaspidi Visnapuu lüüriline viljakus langeb. Ta avaldab raamatuna värssromaani „Saatana vari“, kirjutab
ja ballaade, legende, mille aines on saadud ajaloost või rahvapärimusest ja -usundist – ühesõnaga ta tegeleb lüroeepikaga.