Zetterberg, lk 555-571 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM)
elutähtis, sest ainult siis saadi materjali, tööd ja elatist, pealegi võidi "vaba"
kunstnikku üpris kergekäeliselt parasiidiks tembeldada.
Kunstipoliitika suunad määrati kindlaks EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV
Rahvakomissaride Nõukogu poolt 1945. aasta märtsis väljaantud määruses
"Kunsti arendamisest ja ülesannetest ENSV-s". Selle järgi oli kunstnike
peamine ülesanne rahva kasvatamine nõukogulikus vaimus ja kirjas seisis
seegi, et "tuleb pidada otsustavat võidust fasisdiku ideoloogia jäänuste ja
kodanliku natsionalismi vastu kõigi kunstivahendite abil."
1945. aasta oktoobris kiitis ENKL kongress heaks resolutsiooni "puhta
kunsti köidikuis sipleva kunstielu edaspidiseks tervendamiseks sotsialistliku
realismi suunas". Kunstilise omanäolisuse vabadus tuli ohverdada ametliku
kunstisuuna, sotsialistliku realismi altarile. See suund oli kunstis niisama
skemaatiliselt elutu ja propagandistlik nagu kirjanduseski.