Ingmar Bergmani „Det sjunde inseglet“
See sisemine konflikt tekitab aina uusi
küsimusi, kuid vastuseid on vähe.
Film oli väga meeldejääv oma minimalistliku stiili ja muusika poolest. Film oli tugeva
kontrastiga. Mis oli must, oli tõesti must, valge väga ere ning vaikus võis olla paljuütlevam ja
kõhedust tekitavam kui miski muu. Kõik varjud, mis langesid tegelaste nägudele, tundusid
läbimõeldud ning inimeste pilgud teravad.
Väga meeldejääv oli ka viis, kuidas Bergman Surma kujutas. Julgeksin pakkuda, et Milos
Farmon, filmi ,,Amadeus" (1984) rezissöör võis ,,Det sjunde insegletist" kindlasti
inspiratsiooni saada. Sarnasus kahe filmi vahel oli igal juhul olemas.
Samuti oli ärevust tekitavalt julged Jörni vastused Antoniusele ning tema lõbusus,
naljatlemine ja laulmine ajal, kui ümberringi oli kõik kõle ja hirmus.
Võrreldes Bergmani mõne teise filmi nagu ,,Hetsiga" (1944), mida just hiljuti nägin, oli selles
annaabi.ee 
