Varane ooper
"Dido ja Aenease" koore kuulates meenuvad inglise motetilaadsed koorilaulud
anthem'id.
"Dido ja Aenease" libreto pärineb näitekirjaniku ja Shakespeare'i-töötleja Nahum Tate'i sulest. Libreto aluseks on
Rooma luuletaja Vergiliuse teose "Aeneis" IV laul. Vergiliuse töid tunti ja austati nii renessansi- (meenutagem Dantet!)
kui ka barokiajal väga. Vergiliuse ülevale loole lisas Tate inglise laval möödapääsmatud nõiad - ükskõik, kas
tõlgendada neid lihtsalt grotesksete fantaasiategelastena või hoopis poliitiliste vaenlastena. Erandlik on ooperi lõpp:
barokkooperis ei olnud kombeks, et peategelane sureb, ja kui see juhtuski, siis oli ta muutunud kauniks puuks või
taevatäheks, või toimetati ta Parnassosele või Olümposele. Ent Tate ei mõelnud Dido päästmiseks välja mingeid imesid.
"Dido ja Aeneas" jäi Purcelli ainsaks ooperiks, kuigi teatrile kirjutas ta meelsasti. Publik nõudis esmajoones
semioopereid, maskimänge ja näidendeid rohkete muusikanumbritega
annaabi.ee 
