Andrus Kivirähk 'Kaelkirjak'
nukk ega oska tegelikult rääkida, on Kai rõõmuga nõus. Kui isa toast lahkub, ütleb
Kai Barbiele, et ta enam ei fantaseeri ja nukk on järelikult edaspidi vait. Nukk, kes on
kogu aeg olnud agressiivselt sõnakas, jääbki vait, muutub "päris" nukuks, elutuks
esemeks. Laps tunnistab (ühe tülikama) osa oma reaalsusest fantaasiaks (ehk
väljamõeldiseks selle sõna täiskasvanulikus, negatiivses tähenduses) ning elimineerib
ühtlasi täiskasvanute maailmast tema fantaasiaruumi tunginu. On Kivirähu iroonia, et
Kai teeb seda täpselt oma vanemate soove täites.
Raamat lõpeb eriti vaimuka kujundiga, mille Kai ja kõhuuss koos välja
mõtlevad, kui täiskasvanud ning nende horisontaalne, raskelt maadligi surutud
maailm on üle mängitud: ""Millest me nüüd räägime?" küsis Kai. "Nüüd? Nüüd
räägime ühest jänesest, kes ehitas sibulatest tsirkuse, kus kõik kogu aeg nutsid," ütles
kõhuuss. "Ta ise esines seal klounina." "Ja nuttis samuti!" sõnas Kai
annaabi.ee 
