Holokaust
Hana Fuchsová leidis
kongist eesti-saksa sõnaraamatu ja õppis korralikult eesti keelt. Töö juures sõlmis ta tutvuse ühe eesti
mehega, kes oli tšehhi või saksa ešeloni mõrvamisel osalenud, keda oli aga südametunnistus sundinud
politseiteenistusest lahkuma. See mees jutustas talle kõik massimõrvadest. Fuchsová ei uskunud aga
kogu lugu, sest fakt, et nii palju inimesi oleks tapetud ilma põhjuseta, tundus talle liiga fantaasiarikkana.
Zuzana Felixová märkas tööle minnes ühte naist mantlis, mida tema ema oli kandnud päeval, mil ešelon
Raasikule jõudis. Sel hetkel taipas ta, et ei näe oma ema enam kunagi. […] Mõned said oma sugulaste ja
tuttavate traagilisest lõpust teada alles pärast sõja lõppu.
[…] Järgmine, ligi viieteistkümnepealine komando töötas Kurna mõisas, umbes 20 km Tallinnast. Naised
sõitsid iga päev autoga kohale ja pöördusid ööseks vanglasse tagasi
annaabi.ee 
