kes vähemusrahvastele survet avaldades sundis nad asustamata piirkondadesse, kus segunesid eri rahvaste muusika- ja tantsupärimus. Mõistet flamenko (sõna etümoloogia pole täpselt teada) hakati tugevalt mustlasmõjulise muusika- ja tantsutraditsiooni kohta kasutama arvatavasti 18. sajandi lõpul, mil flamenko lõplikult eristus rahvaliku muusika- ja tantsukultuuri seas iseseisva zanrina ning kujunesid välja selle erinevad alamstiilid (alegrías, bulerias, fandangos, sevillana jpt). 19. sajandil levisid flamenko ja mustlaskultuuri mõjud üle Euroopa; seda soodustas romantism, mis idealiseeris mustlaste kui vaba loodusrahva kultuuritraditsioone. Flamenko kuldajastu jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi agusesse, mil flamenkotantsijad ja kitarristid esinesid paljudes kohvikutes, 20. sajandi algusest alates ka teatrites. Flamenkomuusika kasutab früügia (dooria) helilaadi, milles on tihti altereerritud kolmas ja seitsmes aste
ning virat koos oma vilunud tantsijatega on lõbus Nazarés olles vaadata ning veel rohkem naudingut pakub tüdruktantsijate poolt kantud värviliste undrukite vastastikmõju. Ribatejo laiad tasandikud on eredalt riietatud campinoste või karjakasvatajate, kes kasvatavad ja valvavad võitlushärgi, kodumaa. Estremenho, või mees Estremadura'st, on hea kõneleja ja öeldakse olevat Portugali hoopleja; ribatejolane on rohkem tagasihoidlik ja tantsib üksi fandangos ja escovinhos. Naised riietuvad lihtsalt lühikestesse seelikutesse, heledavärvilistesse pluusidesse, madalatesse laiakontsalistesse kingadesse ja villastesse sallidesse, mis nende päid katavad. Alentejo Naised on riietunud rõivastesse, mis sobivad hästi raske tööga põldudel. Mehed, napisõnalised inimesed, tantsivad ning samal ajal laulavad aeglaseid ja leinalikke saiasi ja balhaseid.
annaabi.ee 
