Giuseppe Verdi
"Falstaffi" meloodiline leidlikkus on
ammendamatu. Välkkiirelt vahelduvatel muusikalistel kujunditel puudub lõpetatus, nad
libisevad üksteisest kiirelt mööda ning asenduvad uute, mitte vähem eredate iseloomustustega.
Retsitatiivi ja kantileeni piirjooni ooperis peaaegu pole. On tekkinud itaalia koomilisele ooperile
täiesti uudne kõneintonatsioon, mida gruusia muusikateadlane G. Ordzonikidze "retsitatiivse
stiili entsüklopeediaks" nimetab. Retsitatiivsete stseenide kõrval leidub "Falstaffis" mitmeid
toredaid, itaalia koomilise ooperi tavadega seostatavaid ansambleid, kus iga tegelane oma
karakteri säilitab. Suurepärane on ooperi grandioosne lõppansambel rõõmus ja naerunäoline
vokaalfuuga.
Viimne peatükk
10. oktoobril 1893. a. sai Giuseppe Verdi kaheksakümneseks. Võitluste- ja
saavutusterohke elu ning lakkamatu töö tõrjusid raugaea kõrvale, hoidsid vaimu värske ning
1894. a