vöödilised”. Sõna “kõik” osutabki, et tegemist on üldise väitega kõigi antud liiki kuuluvate juhtumite kohta. Seda väidet saab nüüd ümber kujundada loogiliselt ekvivalentseks lauseks: “Pole tõsi, et leidub mittevöödilisi tiigreid”. Selle loogilise teisendusega on osutatud võimalikele faktidele, mille olemasolu antud teooria eitab. Kui aga empiiriline uurimus suudaks tuvastada osutatud faktide olemasolu, tuleks antud teooria lugeda falsifitseerituks. Sedalaadi fakte nimetab Popper teooria “potentsiaalseteks falsifikaatoriteks”. Teaduslikkuse kriteeriumi võib nüüd sõnastada ka järgmiselt: teaduslikkusele saab pretendeerida üksnes selline teooria, mille potentsiaalsete falsifikaatorite hulk ei ole tühi. Loomulikult pole see üksinda piisav tunnus ja lause “Kõik tiigrid on vöödilised”, vaatamata sellele, et ta on falsifitseeritav, siiski endast veel teaduslikku teooriat ei kujuta. Kuid kõiki
Kui nüüd niisugust seisukohta testima hakata, siis esiteks ei läbi ranget kontrolli ilmselt ei nn megaliitplaneeringute (, mis tegelikkuses on väga raskesti või mittedateeritavad kiviaiad) ajaline määratlus ega ka nende seostamine Karjala petroglüüfidel kujutatuga, sest vastavat linki ei näe ilmselt just paljud nii selgelt, kui M. Remmel ise. Seega näib süvenemata vägagi tõenäoline, et kui M. Remmeli teooria üldse antud kriteeriumile allub, osutub ta siiski falsifitseerituks. 3 Thomas S. Kuhni teadusekäsitluse järgi on teadus just parasjagu see, mida teadlased teevad. Normaalteaduses kehtivad paradigmad, mida T. Kuhn defineerib kui üldteoreetilisi eeldusi ja seadusi ning nende rakendusvõimalusi, mida kasutavad vastava teadusringkonna liikmed (Chalmers 1998, 134). Loomulikult peitub siinkohal probleem selles, kes ja kuidas
annaabi.ee 
