ütlebki. Kosmoloogilise printsiibiga postuleeritavad omadused homogeensus ja isotroopsus tähendavad muu hulgas, et Maa ei ole Universumis eriline ega väljavalitud koht (Koperniku printsiip) ning Universum näeb ühtemoodi välja olenemata sellest, kus vaatleja asub. Piisavalt suures mõõtkavas on erinevused tühised. Kosmose vaatlused näitavad, et Maast kaugemal on galaktikaparved tihedamalt koos ja sisaldavad vähem metalle. Seda seletavad kosmoloogilist printsiipi rakendavad teadlased falsifitseerimatu oletusega, et galaktikate populatsiooni muutusele piki vaatekiirt vastab muutus homogeenses Universumis kui tervikus. Kosmoloogid on ühel meelel, et kaugete galaktikate vaatlusandmete põhjal peab Universum kosmoloogilise printsiibi järgi olema mittestaatiline. Kõik vaatekiired peavad olema sünkroonsed, nii et ühesuguse punanihke suurusega galaktikad peavad olema ühel ja samal arenguastmel. Mittestaatiline Universum
Popper nõustub esimese teesiga. Ta ei taha otseselt vaidlustada ka teist teesi, kuigi ei võta seda omaks. Olemuse kontseptsiooni tõrjub ta tagasi vaid niivõrd, kui sellest paistab tulenevat kolmas tees, millega Popper otsustavalt nõus ei ole. Kui aga tunnistada maailma algolemuse olemasolu, siis peab tunnistama ka võimalust saavutada maailma kohta lõpuleviidud kirjeldus ja seletus, mis ei vaja korrigeerimist ega täiustamist, s.t. on falsifitseerimatu. Ning just selliselt interpreteerisid Popperi hinnangul Newtoni järelkäijad tema füüsikat. Selles teoorias nähti loodusliku maailma algolemuse tõest kirjeldust, mis võimaldas seletada makrokehade vaadeldavat liikumist. Kuid küsimused nagu “Mis on gravitatsiooni põhjus?” või “Kas Newtoni teooriat ennast on võimalik seletada mõne teise, sügavama teooria kaudu?” ei olnud essentsialistlikust seisukohast kohased küsimused
annaabi.ee 
