Oletused ja ümberlükkamised David Hume juhtis tähelepanu sellele, et vaatlustest ei saa deduktiivse loogika abil järeldada üldistuse tõesust. Popper aga juhtis tähelepanu sellele, et kuigi niiviisi ei saa kindlaks teha üldistuse tõesust (seda verifitseerida), on niiviisi võimalik järeldada üldistuse väärust (see ümber lükata, kummutada ehk falsifitseerida). Seda nimetas Popper falsifikatsiooni ja verifikatsiooni vaheliseks asümmeetriaks. Sellel põhineb Popperi falsifikatsionistlik teadusekäsitus. Teadus ei alusta mitte vaatlustest, nagu induktsionist väidab, vaid oletustest. Teadlased püüavad oletusi kriitika ja kontrollimise (vaatluste ja katsete) abil ümber lükata. Kui oletus on põhjalikule tõsisele kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks. Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda
komplekssus. Nii induktivism ja falsifikatsionism ei suuda anda komplekssete teooriate sünni ja kasvu adekvaatset iseloomustust (118). Peaks suhtuma teooriatesse kui teatud laadi terviklikke struktuuridesse. Üks põhjus, miks teooriasse suhtuda on vaja kui struktuuri, kasvab välja teadustajaloost. Ajalooliselt on näha, et peamiste teadusharude evolutsioonil ja progressil on täiesti olemas struktuur, mida induktivistlik ega falsifikatsionistlik käsitus pole hoomanud (118). Teine põhjus on seotud sellega, et vaatlused sõltuvad teooriatest. Vaatlusotsustused on sõnastatud mingile teooriale toetuvas keeles (119). Otsustused on seega sama täpsed ja informatiivsed kui neid raamiva teooria keel. Väide, et mingis teoorias esinevate mõistete tähendus sõltub antud teooria struktuurist ning et mõistete tähenduse täpsus sõltub teooria täpsusest ja sidususe määrast, muutub usutavamaks, kui oskame märgata piiranguid mõne
annaabi.ee 
