V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
näoga?»
«Hm!» vastas Gringoire. «Ma ei usu mahedusse, kui tegemist on kokkupigistatud
ninasõõrmetega ja kitsaste huultega.»
Siin sundisid naabrid rääkijat vait olema. Kuulati parajasti tähtsat tunnistust.
«Armulised härrad,» seletas keset saali seisev vanaeit, kelle nägu nõnda riiete varju oli
kadunud, et ta jättis liikuva kaltsuhunniku mulje, «armulised härrad, see mis ma teile ütlen,
on sama tõsi nagu see, et ma siin seisan, mina, Falourdel, kes ma nelikümmend aastat Sant-
Micheli silla juures olen elanud ja korralikult kõik oma üürid, maksud ja rendid maksnud;
minu uks on vastu värval Tassin-Caillarfi maja, mis asub jõe ülemjooksul. Nüüd olen ma
vilets vanaeit, kunagi varem olin aga ilus plika, armulised härrad! Mõni aeg tagasi öeldi
mulle: «Falourdel, ärge õhtuti nii palju oma vokki vu-ristage; kurat armastab oma sarvedega
vananaiste koonlaid sugeda. Teadagi luusib see munklummutis, kes mullu Temple'i
annaabi.ee 
