Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
Naine peab kirjutama iseennast, kirjutama naistest ja panema teisi naisi kirjutama,
millest neid on eemale kistud sama vägivaldselt nagu oma kehastki - samal põhjusel,
sama õigusega, samal saatuslikul eesmärgil. Naine peab asetama ennast teksti nagu ka
maailma ja ajalukku - omaenda tegutsemisrütmiga." (Cixous : 78)
Cixous´ järgi tuleb naiskirjutus rajada täiesti teistsugusele tähendussüsteemile kui
seda on fallosekeskne sümboolne kord tähendussüsteemina.
"Naiste kujutlus on ammendamatu nagu muusika, maalimine, kirjutamine - nende
kujutluste voog on uskumatu. /--- / Naiste kõnes nagu nende kirjutisteski on element,
mis kunagi ei lakka värelemast, mis - olles meid kord läbistanud, sügavalt ja
märkamatult puudutanud - suudab meid liigutada; too element on laul: esimene heli
sellest armastuse häälest, mis elab igas naises. Mispärast selline eesõigus häälele?
annaabi.ee 
