peamiselt e-lugereis. Elektroonilise paberi väljatöötamise katseid alustati juba 1970. aastail firmas Xerox. Enne spetsiaalselt digiraamatutele mõeldud failivormingute kasutuselevõttu oli võimalik teoseid (eelkõige loengumaterjale, õpikuid) esitada ja lugeda peamiselt PDF-vormingus. Esialgu töötasid paljud firmad välja oma failivormingud. Kuna vormingute teisendamine oli tülikas, siis tekkis vajadus ühtse failivormingu järele. Alates 2007. aastast hakkasid levima E- Ink-tehnikal põhinevad lugemisseadmed ja alates 2010. aastast on kõige laiemalt kasutusel EPUB-vorming. E-lugeril on e-tindi tüüpi ekraan, mis on silmale sama sõbralik nagu tavaraamat. Tavaliste monitoride ja tahvelarvutite ekraanid kiirgavad valgust vaatajale silma, aga e-tindiekraan ei kiirga midagi. Kuna e-luger võtab vähe elektrit, siis võib seda laadida vaid kord kuus või harvem.
Sarja liigitamisel saab dokument seejärel sarjale omistatud säilitustähtaja, kuid võib ette tulla olukordi, kus dokumendil on selle toimikust või sarjast erinev säilitustähtaeg. Elektroonilises keskkonnas tuleb dokumendi väärtuse hindamine ja sellele säilitustähtaja määramine teostada võimalikult varases dokumendi elukäigu staadiumis (soovitavalt juba dokumendi kavandamise või loomise etapis), kuna dokumendi säilitamise vajadused on otseselt seotud digitaaldokumendi failivormingu ja muude tehniliste omadustega. Dokumendisüsteemi ülesandeks on abistada kasutajat dokumendi salvestamisel sobivasse failivormingusse, kui dokument kuulub sarja, millele on antud pikemaajaline säilitustähtaeg. Asjaajamises kasutamine Sarnaselt dokumendi loomisele on ka dokumendi kasutamine asutuses dokumendi elukäigu etapp, mis võib tähendada erineva rakendustarkvara kasutamist. Seejuures on
annaabi.ee 
