Taani raamatukultuur
naturalism- tõelikkuse kujutamine, kohustus anda edasi asju, nagu nad olid, illusioonideta ja
eelarvamusteta. Ühtlasi pidi kirjandus kajastama tähtsamaid kaasaegseid vaimu- ja
ühiskonnaelu probleeme, neid vaidluse alla tooma, nende õiglase lahendamise eest võitlema.
Ei võinud olla midagi halvemat kui kirjandus, millel polnud sidet tegeliku eluga, mis selle
küsimustele kaasa ei elanud, neile ei vastanud. Brandes ise ei omanud fabuleerivat annet, ta
püsis kriitika alal, kus ta on loonud päevakriitikas, aga ka arvukate suurte esseede näol
vaimukaid, avara pilguga nähtud, peaaegu ilukirjanduslikult kütkestavaid töid.
Naturalismi õiteaeg Põhjamail oli 1870-80. Kuid Brandese doktriin osutus varsti kitsaks, sest
see sõltus liialt jooksva päeva küsimustest, mis vahetusid kiiresti ja vananesid. Ühes sellega
kaotas aktuaalsuse ka neile rajatud looming. Sellest tuligi, et lühikese ja võimsa naturalismi